Asovärvid kontrolli alla
31 May 2011 08:58
| asovärvid, aspartaam, E-ained, glutamaat, HCFS, kahjulikud ained, kantserogeenid, lapsed, lisaained, maiustused, moosid, säilitusained, sünteetiline, tartrasiin, toit
Postimehe Tarbijakülg kirjutab, et tarbijakaitse võtab Eestis teravamalt luubi alla asovärvide kasutamise.
"Tarbijakaitseamet avaldas, et hakkab teravamalt tähelepanu pöörama värvilistele kisselli- ja tarretisepulbritele ning kookidele. Põhjuseks mullu suvel kehtima hakanud nõue, mis käsib teatud toiduvärve sisaldavatele toodetele trükkida hoiatusteksti."
Kuid miks võetkase "luubi alla" vaid värviliselt ja kirkalt näkku säravad pulbrid ja koogid, mida ükski terve mõistusega inimene oma lapsele nii või nii ei ostaks !!!!
Miks vaid nii kitsas tootevalik, kui põhiline oht peitub hoopis mujal (kui palju neid kissellipulbreid ikka kasutatakse) !
Miks ei võeta luubi alla palju olulisemaid ja igapäevasemaid toiduasju nagu näiteks hommikusöögihelbed ja müslid, millest päris paljud sisaldavad näiteks asovärvi nimega tartrasiin (E-102), mis on teatavasti tugev allergiate tekitaja (üks pideva "kuiva"ninnakinnisuse põhjustaja !), võimendab astmaatilisi reaktsioone ning põhjustab lastel hüperaktiivsust, tähelepanu- ja keskendumishäireid, unehäireid ning rahutust-ärrituvust.
Ehk siis - kui sinu lapsel läheb koolis kehvasti, sest tal on "pidevalt pea laiali otsas" (nagu õpetajad ütlevad) ja ta on sageli ärritunud ning väsimud võib põhjuspeituda selles, et ta sööb hommikusöögiks müslit või hommikusöögihelbeid !
Oma kurvastuseks avastasin eelmisel nädalal, et sellesama tartrasiiniga on tänaseks ära solgitud ka näiteks minu lapsepõlvest pärit nostalgiline Tarhun !
Ka paljud puljongipulbrid-kuubikud sisaldavad tartrasiini.
Ma ei hakka siinkohal uuesti pikalt ja laialt kirjutama kõigist kahjulikest ja ohtlikest lisaainetest toidus, sell ekohta võid lugeda minu ühest varasemast postitusest "Toidulaud kui keemialabor".
Küll aga tahaks uuesti tagasi tulla minu arvates väga olulise teema juurde - suur segapuder lisaainete märgistamisel !
Pakendi info peaks lähtuma sellest, et see oleks tarbijale üheselt ja lihtsalt mõistetav ning piisaks vaid pealevaatamisest, et mõista, kas ja kui palju antud toode kahjulikke või suisa ohtlikke lisaaineid sisaldab. Tänane puudulikest seadustest tingitud kaos aga nõuab tarbijalt kannatust, aega ja kohati ka head silma või suisa luupi ! Miks ? Sest puuduvad seadusega paika pandud ühesed ja konkreetsed nõuded koostisosade märkimisel ! Küll on need kirja pandud nimetusena, küll E-märgistusega, mõnel pakendil aga suisa loetamatus kirbukirjas !
Minu ettepanek seoses pakendil toodud koostisosade märgisutsega (mida olen korduvalt kirjutanud) on järgmine:
* tavalised (loe ohutud) koostisosad on kirja pandud "nimetusena".
* teadaolevalt kahjulikud lisaained tuleks märkida pakendile E-märgistusega
* teadaolevalt ohtlikud lisaained (asovärvid, aspartaam, glutamaat, isoglükoos jne) tuleks märkida samuti E-märgistusega, kuid suuremalt ja paksendatud või siis punase, konkreetselt eristuva kirjaga.
Selmoel on koostisinfo kohe pealevaadates üheselt ja lihtsalt mõistetav, mitte ei pea hakkama mööda nimetuste segapudru näpuga järge ajama.
Kuna "küll küllale liiga ei tee" ja "kordamine on tarkuse ema", siis veelkord:
Kõige ohtlikumad E-ained, millest tasuks suure kaarega mööda käia ning neid sisaldavaid tooteid vältida (võivad põhjustada hüperaktiivsust, astmat, peavalu, võivad olla kantserogeensed).
* värvained: E102, E104, E110, E120, E122 - 124, E127-129, E131-133, E142, E150
* konservandid (säilitusained): E200, E202, E210-219, E220, E239, E249-252, E280, E310-312, E320, E321, E249-252
* lõhna ja maitsetugevdajad: E510, E620-625
* magusained ja suhkruasendajad: E420, E421, E951, E952, E954, E965
Lisaaineid alates E620 ja edasi loetakse sõltuvust tekitavateks.
"Tarbijakaitseamet avaldas, et hakkab teravamalt tähelepanu pöörama värvilistele kisselli- ja tarretisepulbritele ning kookidele. Põhjuseks mullu suvel kehtima hakanud nõue, mis käsib teatud toiduvärve sisaldavatele toodetele trükkida hoiatusteksti."
Kuid miks võetkase "luubi alla" vaid värviliselt ja kirkalt näkku säravad pulbrid ja koogid, mida ükski terve mõistusega inimene oma lapsele nii või nii ei ostaks !!!!
Miks vaid nii kitsas tootevalik, kui põhiline oht peitub hoopis mujal (kui palju neid kissellipulbreid ikka kasutatakse) !
Miks ei võeta luubi alla palju olulisemaid ja igapäevasemaid toiduasju nagu näiteks hommikusöögihelbed ja müslid, millest päris paljud sisaldavad näiteks asovärvi nimega tartrasiin (E-102), mis on teatavasti tugev allergiate tekitaja (üks pideva "kuiva"ninnakinnisuse põhjustaja !), võimendab astmaatilisi reaktsioone ning põhjustab lastel hüperaktiivsust, tähelepanu- ja keskendumishäireid, unehäireid ning rahutust-ärrituvust.
Ehk siis - kui sinu lapsel läheb koolis kehvasti, sest tal on "pidevalt pea laiali otsas" (nagu õpetajad ütlevad) ja ta on sageli ärritunud ning väsimud võib põhjuspeituda selles, et ta sööb hommikusöögiks müslit või hommikusöögihelbeid !
Oma kurvastuseks avastasin eelmisel nädalal, et sellesama tartrasiiniga on tänaseks ära solgitud ka näiteks minu lapsepõlvest pärit nostalgiline Tarhun !
Ka paljud puljongipulbrid-kuubikud sisaldavad tartrasiini.
Ma ei hakka siinkohal uuesti pikalt ja laialt kirjutama kõigist kahjulikest ja ohtlikest lisaainetest toidus, sell ekohta võid lugeda minu ühest varasemast postitusest "Toidulaud kui keemialabor".
Küll aga tahaks uuesti tagasi tulla minu arvates väga olulise teema juurde - suur segapuder lisaainete märgistamisel !
Pakendi info peaks lähtuma sellest, et see oleks tarbijale üheselt ja lihtsalt mõistetav ning piisaks vaid pealevaatamisest, et mõista, kas ja kui palju antud toode kahjulikke või suisa ohtlikke lisaaineid sisaldab. Tänane puudulikest seadustest tingitud kaos aga nõuab tarbijalt kannatust, aega ja kohati ka head silma või suisa luupi ! Miks ? Sest puuduvad seadusega paika pandud ühesed ja konkreetsed nõuded koostisosade märkimisel ! Küll on need kirja pandud nimetusena, küll E-märgistusega, mõnel pakendil aga suisa loetamatus kirbukirjas !
Miks peab tarbija õppima pähe kahjulike lisaainete numbreid ja nimetusi, et neid vältida ? Need peavad olema pakendil üheselt ja nähtavalt välja toodud !
Minu ettepanek seoses pakendil toodud koostisosade märgisutsega (mida olen korduvalt kirjutanud) on järgmine:
* tavalised (loe ohutud) koostisosad on kirja pandud "nimetusena".
* teadaolevalt kahjulikud lisaained tuleks märkida pakendile E-märgistusega
* teadaolevalt ohtlikud lisaained (asovärvid, aspartaam, glutamaat, isoglükoos jne) tuleks märkida samuti E-märgistusega, kuid suuremalt ja paksendatud või siis punase, konkreetselt eristuva kirjaga.
Selmoel on koostisinfo kohe pealevaadates üheselt ja lihtsalt mõistetav, mitte ei pea hakkama mööda nimetuste segapudru näpuga järge ajama.
Kuna "küll küllale liiga ei tee" ja "kordamine on tarkuse ema", siis veelkord:
Kõige ohtlikumad E-ained, millest tasuks suure kaarega mööda käia ning neid sisaldavaid tooteid vältida (võivad põhjustada hüperaktiivsust, astmat, peavalu, võivad olla kantserogeensed).
* värvained: E102, E104, E110, E120, E122 - 124, E127-129, E131-133, E142, E150
* konservandid (säilitusained): E200, E202, E210-219, E220, E239, E249-252, E280, E310-312, E320, E321, E249-252
* lõhna ja maitsetugevdajad: E510, E620-625
* magusained ja suhkruasendajad: E420, E421, E951, E952, E954, E965
Lisaaineid alates E620 ja edasi loetakse sõltuvust tekitavateks.
Comments (7)
Teadlik ja tark tarbimine
26 Jan 2010 12:47
| keemia, lisaained, Mahe, moosid, nõudlus, tarbija, tarbimine, tark, teadlik, toiduained, väiketootjad
Seda, kui palju sisaldab meie toidulaud kõikvõimalikku keemiat ning lisaaineid, saame meediast lugeda üha sagemini ning sagemini. Tegemist on tõepoolest olulise ning murettekitava teemaga. Eriti kui mõtelda meie laste peale. On ju tuntud ning teatud tõde, et toit on kõige odavam ning olulisim ravim haiguste ennetamiseks. Täpselt sama palju, kui õige toit (justnimelt toit, mitte toitumine) aitab haigusi ennetada, on keemiat ning lisaaineid täis toit meie tervist rikkuv ning haigusi esilekutsuv. Selles kontekstis saab mõiste "oled see, mida sööd" hoopis uue tähenduse.
Ma ei hakka siinkohal pikalt rääkima, kuidas "mujal Euroopas" on korralikud ning inimesi kaitsvad toiduaineteseadused, et mahetoit ei ole mujal vaid kallis "ökofriikide ning rikkurite lõbu", et seal on kauplused ning terved kaupluste ketid, mida võiks suuruselt võrrelda meil oleva Rimi või Selveriga, mis müüvad vaid puhast ja keemiavaba toitu (ja mitte ainult toitu) ning kuidas soodustatakse ning populariseeritakse väikesi "talupoode" (mida meil kangesti tahetakse välja suretada) ning mahekasti tüüpi ettevõtmisi.
Kõik see võiks olla ka siinsamas koduses Eestis, ometigi...
On teada fakt, et nõudlus tekitab pakkumise ning turg määrab hinna.
Niikaua, kui Eesti inimene ei vaata, mida ta sööb ning on nõus raha välja käima säilitusainetest, toiduvärvidest, transrasvadest ja sünteetikast kubiseva toidulaua eest, ei muutu ka Eestis mitte midagi. Otse vastupidi.
Alles hiljuti juhtusin lugema artiklit, kus kurdeti, et paljude Eesti toiduainete kvaliteet ning maitse on mõne aastaga muutunud oluliselt kehvemaks.
Julgen väita, et see on tõsi ja olukord muutub veelgi kehvemaks. Äri on julm ning enamus tootjaid vaatab vaid seda, kuidas toota veelgi odavamate vahenditega, kuidas teha toode veelgi kauem säilivaks ning atrkatiivsemaks (maasikad või liha värvitakse punasemaks, leib ja shokolaad tumedamaks jne) ning mis peamine - kuidas kõige selle juures veelgi suuremat kasu teenida, sageli suisa vahendeid alimata. Inimeste tervis on viimane, mille peale mõteldakse.
Ja milleks, kui seda kõike nii või nii ostetakse...
Siinkohal tuleks ütelda STOPP !
Lahenduseks on teadlik ja tark tarbimine, mille abil luuakse viimaks situatsioon, kus tootjad peavad pelgalt kasumiahnuse tagaajamise asemel hakkama mõtlema sellele, kuidas teha oma toode paremaks ning kvaltieetsemaks, et ka teadlik tarbija seda ostaks !
Teadlikul tarbimisel on minu arvates mitu olulist aspekti.
* Esiteks loomulikult enese ja oma lähedaste tervis. Teadlik ja tark tarbija ei osta esimest ettejuhtuvat toidupala vaid teeb oma valiku teadlikult, lähtudes sellest, et toit oleks võimalikult puhas, keemiavaba ning ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid. Kõige lihtsam võimalus on loomulikult paljud vajalikud asjad ise kasvatada - korjata (marjad, õunad, metsasaadused, köögi- ja juurviljad, jne), kui selleks puudub võimalus, tuleks leida inimesed, kellel see võimalus on ning kes oleks nõus oma saadusi Sulle müüma. Otsi ja kuula oma sõpruskonnas-tutvuskonnas või näiteks töökaaslaste seas. Kindlasti on nii mõnelgi oma maamaja või aiamaa või tuutav talunik, kelle käest nad ise ostavad ja saaksid ka Sinule muretseda. Sa üllatud, kui lühikese ajaga on Sul võimalik enesele koostada võrgustik, mille kaudu saad enamus asjad soetada otse kasvatajalt, ilma igasuguste hüper- ja supermarketiteta. Esiteks on see oluliselt tervislikum, enamasti ka tunduvalt odavam. Loomulikult tasub ka turgu külastada.
Mahlad, moosid, koogid, hoidised, külmutatud köögiviljad - kõik selle saab toorainetest ise valmistada. Jällegi - oluliselt tervislikum ja tunduvalt odavam. Ei ole aega ? Õigus, tänapäeva inimene on ju aheldatud teleri ning arvuti külge...
Ühelt poolt saab sellise "moositegemise "muuta väga mõnusaks kogupere-ettevõtmiseks, selle asemel, et kalapilguga sadu telekanaleid klõpsida lootuses - ehk tuleb kusagilt midagi. Teiseks jääb päris palju aega üle ka sellest, mis oleks muidu kulunud marketites kassa ja letijärjekorras sesimistele ja poodide vahet sõitmisele.
Aega tuleb lihtsalt võtta ja see on hämmastav, kui suure osa päevast me lihtsalt mitte midagi tehes raiskame (seesama telekanalite klõpsimine).
* Teiseks oluliseks aspektiks on kodumaise toodangu eelistamine. Kodumaise toodangu all pean silmas mitte Eesti tootjate kaupa vaid Eestis TOODETUD ja ka KASVATATUD ning KOHALIKUST TOORAINEST valmistatud asju. Kui on kõrvuti valida Eestis toodetud ning Eesti tootja pool Leedus toodetud maisipulkade vahel (nimesid mainimata), langeb targa ja teadliku tarbija valik loomulikult sellele, mis on Eestis toodetud. Kui on valida, kas osta marju kohalikult talumehelt või oma naabrilt ja teha nendest ise mahlad ning moosid või osta Eesti tootja poolt Hiinast ning Poolast imporditud marjadest tehtud moose ja mahlu, langeb teadliku tarbija valik loomulikult esimestele.
See punkt jaguneb omakorda tinglikult kaheks: ühelt poolt säästame selmoel keskkonda ning vähendame süsinikujälge (transport...), teisalt aga toetame seda, et Eesti tootjad kasutaksid rohkem kohalikku tooret ning tööjõudu ning seeläbi soodustame uute töökohtade loomist (praeguses majanduslikus olukorras eriti oluline) ja loomulikult ka kohalikku toormekasvatust ja põllumajandust (mis omakorda tähendab suurema tõenäosusega kvaliteetsemat ja puhtamat tooret).
Eriti oluline ja tänuväärne on minu arvates justnimelt kohalike väiketootjate/kasvatajate toetamine (ehk siis ürtia pigem osta otse kasvatajalt - põllumehelt), sest mida suurem ettevõtmine, seda suurem on masstootmise tõenäosus ja seda suurem on risk, et hakatakse kasutama kemikaale-mürke, jne.
Lühidalt kokkuvõttes - see, milline on meie toidulaud lähituleviks ja kas see jääb endiselt sisladama transrasvu, keemiat ja sünteetikat, sõltub kõik Sinust, minust ja meie tarbimisharjumustest. Tuleb tekitada nõudlus puhatama toidu järgi ning see saab tekkida vaid juhul, kui inimene teab ja vaatab, mida ta ostab ning keeldub tarbimast rämspu ning eelistab pigem Eestis toodetud ja kohalikust toormest valmistatud kaupu.
Tarbi teadlikult ja targalt:
Ma ei hakka siinkohal pikalt rääkima, kuidas "mujal Euroopas" on korralikud ning inimesi kaitsvad toiduaineteseadused, et mahetoit ei ole mujal vaid kallis "ökofriikide ning rikkurite lõbu", et seal on kauplused ning terved kaupluste ketid, mida võiks suuruselt võrrelda meil oleva Rimi või Selveriga, mis müüvad vaid puhast ja keemiavaba toitu (ja mitte ainult toitu) ning kuidas soodustatakse ning populariseeritakse väikesi "talupoode" (mida meil kangesti tahetakse välja suretada) ning mahekasti tüüpi ettevõtmisi.
Kõik see võiks olla ka siinsamas koduses Eestis, ometigi...
On teada fakt, et nõudlus tekitab pakkumise ning turg määrab hinna.
Niikaua, kui Eesti inimene ei vaata, mida ta sööb ning on nõus raha välja käima säilitusainetest, toiduvärvidest, transrasvadest ja sünteetikast kubiseva toidulaua eest, ei muutu ka Eestis mitte midagi. Otse vastupidi.
Alles hiljuti juhtusin lugema artiklit, kus kurdeti, et paljude Eesti toiduainete kvaliteet ning maitse on mõne aastaga muutunud oluliselt kehvemaks.
Julgen väita, et see on tõsi ja olukord muutub veelgi kehvemaks. Äri on julm ning enamus tootjaid vaatab vaid seda, kuidas toota veelgi odavamate vahenditega, kuidas teha toode veelgi kauem säilivaks ning atrkatiivsemaks (maasikad või liha värvitakse punasemaks, leib ja shokolaad tumedamaks jne) ning mis peamine - kuidas kõige selle juures veelgi suuremat kasu teenida, sageli suisa vahendeid alimata. Inimeste tervis on viimane, mille peale mõteldakse.
Ja milleks, kui seda kõike nii või nii ostetakse...
Siinkohal tuleks ütelda STOPP !
Lahenduseks on teadlik ja tark tarbimine, mille abil luuakse viimaks situatsioon, kus tootjad peavad pelgalt kasumiahnuse tagaajamise asemel hakkama mõtlema sellele, kuidas teha oma toode paremaks ning kvaltieetsemaks, et ka teadlik tarbija seda ostaks !
Teadlikul tarbimisel on minu arvates mitu olulist aspekti.
* Esiteks loomulikult enese ja oma lähedaste tervis. Teadlik ja tark tarbija ei osta esimest ettejuhtuvat toidupala vaid teeb oma valiku teadlikult, lähtudes sellest, et toit oleks võimalikult puhas, keemiavaba ning ei sisaldaks kahjulikke lisaaineid. Kõige lihtsam võimalus on loomulikult paljud vajalikud asjad ise kasvatada - korjata (marjad, õunad, metsasaadused, köögi- ja juurviljad, jne), kui selleks puudub võimalus, tuleks leida inimesed, kellel see võimalus on ning kes oleks nõus oma saadusi Sulle müüma. Otsi ja kuula oma sõpruskonnas-tutvuskonnas või näiteks töökaaslaste seas. Kindlasti on nii mõnelgi oma maamaja või aiamaa või tuutav talunik, kelle käest nad ise ostavad ja saaksid ka Sinule muretseda. Sa üllatud, kui lühikese ajaga on Sul võimalik enesele koostada võrgustik, mille kaudu saad enamus asjad soetada otse kasvatajalt, ilma igasuguste hüper- ja supermarketiteta. Esiteks on see oluliselt tervislikum, enamasti ka tunduvalt odavam. Loomulikult tasub ka turgu külastada.
Mahlad, moosid, koogid, hoidised, külmutatud köögiviljad - kõik selle saab toorainetest ise valmistada. Jällegi - oluliselt tervislikum ja tunduvalt odavam. Ei ole aega ? Õigus, tänapäeva inimene on ju aheldatud teleri ning arvuti külge...
Ühelt poolt saab sellise "moositegemise "muuta väga mõnusaks kogupere-ettevõtmiseks, selle asemel, et kalapilguga sadu telekanaleid klõpsida lootuses - ehk tuleb kusagilt midagi. Teiseks jääb päris palju aega üle ka sellest, mis oleks muidu kulunud marketites kassa ja letijärjekorras sesimistele ja poodide vahet sõitmisele.
Aega tuleb lihtsalt võtta ja see on hämmastav, kui suure osa päevast me lihtsalt mitte midagi tehes raiskame (seesama telekanalite klõpsimine).
* Teiseks oluliseks aspektiks on kodumaise toodangu eelistamine. Kodumaise toodangu all pean silmas mitte Eesti tootjate kaupa vaid Eestis TOODETUD ja ka KASVATATUD ning KOHALIKUST TOORAINEST valmistatud asju. Kui on kõrvuti valida Eestis toodetud ning Eesti tootja pool Leedus toodetud maisipulkade vahel (nimesid mainimata), langeb targa ja teadliku tarbija valik loomulikult sellele, mis on Eestis toodetud. Kui on valida, kas osta marju kohalikult talumehelt või oma naabrilt ja teha nendest ise mahlad ning moosid või osta Eesti tootja poolt Hiinast ning Poolast imporditud marjadest tehtud moose ja mahlu, langeb teadliku tarbija valik loomulikult esimestele.
See punkt jaguneb omakorda tinglikult kaheks: ühelt poolt säästame selmoel keskkonda ning vähendame süsinikujälge (transport...), teisalt aga toetame seda, et Eesti tootjad kasutaksid rohkem kohalikku tooret ning tööjõudu ning seeläbi soodustame uute töökohtade loomist (praeguses majanduslikus olukorras eriti oluline) ja loomulikult ka kohalikku toormekasvatust ja põllumajandust (mis omakorda tähendab suurema tõenäosusega kvaliteetsemat ja puhtamat tooret).
Eriti oluline ja tänuväärne on minu arvates justnimelt kohalike väiketootjate/kasvatajate toetamine (ehk siis ürtia pigem osta otse kasvatajalt - põllumehelt), sest mida suurem ettevõtmine, seda suurem on masstootmise tõenäosus ja seda suurem on risk, et hakatakse kasutama kemikaale-mürke, jne.
Lühidalt kokkuvõttes - see, milline on meie toidulaud lähituleviks ja kas see jääb endiselt sisladama transrasvu, keemiat ja sünteetikat, sõltub kõik Sinust, minust ja meie tarbimisharjumustest. Tuleb tekitada nõudlus puhatama toidu järgi ning see saab tekkida vaid juhul, kui inimene teab ja vaatab, mida ta ostab ning keeldub tarbimast rämspu ning eelistab pigem Eestis toodetud ja kohalikust toormest valmistatud kaupu.
Tarbi teadlikult ja targalt:
Comments (3)