Ilmselt pean alustama sellest, et ma ei ole "ökofriik", "paadunud roheline", "meeleheitlik looduse ja loomade kaitsja" või "põhimõtteline taimetoitlane".

Olen täiesti tavaline linnapoiss, sündinud 1975 aastal Pärnu linnas ning erialalt sotsiaalpedagoog.

Puhtama, tervema ning loodust säästvama elu poole olen hakanud vaatama alles viimastel aastatel.

Seda suuresti seoses karmi reaalsusega, et saastunud linnakeskkonna ning säilitusaineid,  geneetiliselt muundatud komponente ja keemiat täis marketitoitude tõttu, olen allergiate küüsis (kõik need allergiad on tekkinud ajajooksul ning mul ei ole kaasasündinud allergiaid) ning minu allergiad on aasta aastalt muutunud üha hullemaks ning piinavamaks.

Allergia on tõsine 21 sajandi haigus, millele aitavad kaasa meie igapäevases elus kasutatav kodukeemia, konservantidega toit ja üldine õhusaaste.

Praeguseks hetkeks ei saa ma enam süüa toorest õuna, prini, porgandit, röstimata pähkleid või mandleid ja muud sarnast.

Nendest tekib mul juba vähese koguse puhul kõriturse ja on raske neelata, lisaks paistetus huultel, mis sageli lõppeb veritseva haavandiga.

Samuti olen muutnud allergiliseks kõikvõimalike kevadiste õitsevate taimede vastu, mis tähendab minu jaoks kevadeti sügelevaid ning hellaks muutuvaid silmi ja loomulikult  kalleid retseptiravimeid.

Usun, et suuremal või vähemal määral tundis ni imõnigi inimene siin ka ennast ära...

"Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest päevast...."

Minu "ökoelu" sai alguse pisiasjadest.

Poes käies pöörasime üha enam tähelepanu sellele, mida me ostame ning millest üks või teine asi koosneb. Üha enam hakkasime otsima "mahe-" või "loodustoote" märgistusega asju, kui neid ei leidnud, siis langes valik võimalikult väiksema "keemia" sisaldusega toodetele ("keemia" all pean siis silmas säilitusaineid, toiduvärve, kunstlikke maitse ja lõhnaaineid, jne).

Toidupoes kaupade koostisi lugedes tabasin ennast üha sagemini mõttelt, et ma ei taha sellist "keemiat" enam sisse süüa ja nii mõnigi kord jäi seetõttu üks või teine asi ostmata.

Õnneks olid (ja on) alternatiivina olemas öko ja looduspoed, kus müüakse mahekaupu ning üha sagemini hakkasime toiduasju ostma turult eraisikute käest. Õnneks on viimasel ajal ka marketite toidupoodidesse ilmunud mahe ja ökotoodete riiulid või siis on looduspuhtad tooted eraldi märgistusega esile toodud.

Järjest enam aga hakkas ka kinnistuma mõte ja soov kasvatada ning valmistada võimalikult paljud asjad ise.

Kooke ning pirukaid oli ennegi kodus tehtud ning saiagi valmistamine ei olnud mu abikaasale Katrile võõras tegevus.

Saia tegime kodus vahest niisama, vahest aga  ka põhjusel, et õhtul poodi minnes ei suutnud kusagilt leida värsket saia - enamustel realiseerimisaeg "homse kuupäevaga" - ning lisaks kõik see keemia seal saiade sees...

Pealegi on kodus tehtud sai tunduvalt parema maitsega ja tuba on mõnusat küpsetamiselõhna täis.

Et saiategemine ei olnud midagi hirmsat ja keerulist, otsustasime ühel päeval - prooviks õige ise leiba valmistada.

Sellegi ettevõtmise põhjuseks sai  tõsiasi, et poes erinevate leibade koostist uurides, lugesime sealt välja terve hunniku kõikvõimalikke säilitusaineid, värve ning muud keemiat.

Esimene leib tuli hea, kuid veidi kuiv (ja sool ununes panna), teine leib juba parem ja kolmas päris hea.

Selgus, kodus ise leivaküpsetamine ei ole mingi keeruline imetegu, ning oleme sellega jätkanud siiani ja poeleiba ostame harva, ja kuui siis pigem mahetoodangu seast (näiteks Vändra Leiva poolt toodetud maheleib on väga hea).

Kui Sul on tõsisem huvi ka ise kodus leivategemist proovida, soovitan lugeda raamatut

”Ahjusoojad saiad-leivad samm-sammult“. Leiva küpsetamiseks on

Pärnu hansapäevadel sai Katri veel terve rea vajalikke nippe ja teadmisi ning uurisime ka leivaastja ostmise võimalusi.

Tänase seisuga teeme oma leiva ja saia enamasti ise, enda tarbeks vajaminevad marjad kasvatame ise või toome maalt sugulastelt, metsamarjad ja seened korjame ise, moosid, mahlad ja hoidised valmistame samuti suures osas ise.

Kõigest sellest üritan ka Sulle siin leheküljel veidi aimu ning juhtnööre anda.

Tööl käime peamiselt ühistranspordi või jalgrattaga, kehvema ilma puhul kasutab Katri autot.

Üldiselt üritame võimalikult palju käia jalgsi. Kuna lähima poeni on jalutades umbes 10 minuti tee, ei ole ka sinna vaja autoga sõita ning kesklinna minnes jätame auto kusagile parkima ja käime oma käigud samuti jala. Sõpradega koos pikemaid sõite ette võttes, üritame mitme auto asemel võtta seltskonna kokku ühte autosse.

Poodi minnes võtame alati kaasa oma kandekotid, et mitte arutult raisata üha uute ja uute kilkottide ostmisele, kui aga oma riidekott ununebki maha, siis üritame ostetud kilekotti kasutada võimalikult korduvana.

Tulevikuperspektiivis plaanime osta või ehitada maja koos paari hektari maaga ning hakata tegelema mahekasvatusega. Eelkõige küll enda ja oma pere tarbeks, kuid siiski väljavaatega hakata oma toodangut müüma ka neile, kel puudub võimalus ise ühte või teist kasvatada-toota.

Tulevase kodu osas on plaan see ehitada (või vana maja puhul taastada), kasutades võimalikult palju looduspuhtaid ning keskkonnasäästlike materjale (põhkehitis, roomatid, savikrohv, looduslikud värvid jne)  ning selmoel, et selle keskkonnasaastamine ning jäätmetetootmine oleks võimalikult madal.

Suures osas on plaanis kasutada taastuvenergiat (nt. päikesepaneelid koos tuuleenergiaga) ning võimalikult palju taaskasutatavat või komposteeritavat ning looduslikku materjali.

Kui asi ühel päeval ka reaalsuses sinnani jõuab, kajastame kõike oma majaehitusega seonduvat nii siin leheküljel, kui ilmselt mujal meedias.

***

Täiendus 01.09.2008 : 

Reaalsus "jõudis sinnani" palju kiiremini, kui arvata oskasime. Alates 28.08.2008, ehk täpselt üks kuu Katri ja minu pulmadest, oleme Murru külas asuva Kopli talu omanikud.

Meie tulevase kodumajaga seonduvast saab lugeda leheküljelt www.koplitalu.paabel.ee

                               - Tommy 2008 -