Õnneks ei ole eestlased (veel) sellises meeletus ostlemishulluses nagu mõned teised, kuid siiski lööb Ameerikalik tarbimisvajadus ka meis kohati välja. "Naabrist parem" on vist eestlaste puhul õige väljend. Sageli kuulen inimesi uhkeldamas sellega, kui suur on tema teleri diagonaal, kui kalli arvuti ta oma lapsele kinkis või kui palju maksavad tema auto valuveljed.

 
Selliseid eneseimetlemist täis monolooge kuuldes tekib mul tahes tahtmata küsimus - kas Sul on seda tõesti vaja ?

Lapsed ja asjad

Töötan ise lastega ning vaatan seetõttu kohati hirmuga kõiki neid piiksuvaid, vilkuvaid ning laulvaid patareidel töötavaid plastikust monstrumeid, mis köidavad lapse meeli vaid mõneks hetkeks.

Sama suure õõvastusega vaatan vanemaid, kes oma lastele friikartuleid ja CocaCola´t ostavad.

Kas nad tõesti ei hooli oma lastest ?

Ilmselt hoolivad, aga ei ole piisavalt teadlikud sellest, mida nad nad oma tegevusega kaasa toovad.

Mõtelge tagasi oma lapsepõlvele ! Mina mäletan kõiki oma mänguasju. Neil kõigil oli oma nimi ja "see miski". Võin Sulle ka une pealt nimetada kõik mänguasjad mis mul olid ja millega ma mängisin. Minu esimeseks sünnipäevaks kingitud "Mõmmik" on mu siiani alles, samuti minu plüüzhist kaisuloom "Ludvig" ning täpiline kloun, kes mul seinal rippus. Suurim mälestus lapsepõlvest on aga suur elektriraudtee, mille isaga koos ehitasime. See võttis enda alla suurema osa minu toast, seal olid majad, hoovid, mäed ning kahes erineval tasandil sõitvad rongid.